Paat kerkib raskelt laineharjale ja langeb seesistujatele pritsmeid puistates taas sügavikku. Mootori vaevalisel podinal liigub alus läbi veemöllu silmapiiril vaevunähtava saarekese poole, saatjaks kajakate kisa ja lainete laksumine vastu parrast. Sihtkohaks on Mohni saar - pisike maalapp keset Soome lahte.

Põneva ajalooga vaevalt 2,5 kilomeetri pikkuse ja kitsaimas kohas 300 meetri laiuse Mohni ainsad püsiasukad on linnud ja viis rebast. Vahel jääb ka mõni kalur sinna tormivarju.

Kaluripaadiga saarele sõites pajatab muhe merekaru Hartvig Mohnist kaasakiskuvaid lugusid. Saame teada, et Mohni tuletorn töötab nüüd automaatselt ning majakavaht käib saarel vaid puhkamas. Kuuleme ka lugusid piiritusevedajatest, muinasajast, Kalevipojast, rannarahva elust - palju kohalikke legende, mille põhjal võiks terve raamatu kirjutada.

Ootamatult rehmab paadimees käega. Sünkjashallide laineharjade vahel vilksatab tumedam täpike - hüljes pistis korraks pea veest välja. Terve seltskond satub nähtust ärevusse ja ihkaks vilksamisigi veel korra hüljest näha, Hartvig aga ei rõõmusta. Tema sõnul on hülged kaluritele paras nuhtlus - lõhuvad võrke ja varastavad kala.

Mastimände saarelt ei leia

Kriginal jookseb paadinina saare kaldakividele ning paadis- olijate pambud visatakse rannale. Vastandina mõnusa jutuga Hartvigile on vastutulnud majakavaht morn ja kidakeelne. Küllap kahtlustab rannakividele astujates järjekordseid läbustajaid, kes saare prügiga katavad, loodust rikuvad ja tema puhkust segavad. Siiski juhatab mees ränduritele telkimisplatsi kätte ja jääb siis paadimehega juttu puhuma.

Vaevumärgatav rajake viib lagunenud majade vahelt kadakavälule. Mohni loodus võlub oma askeetlikkusega. Kidurad taimed pakuvad vaid pisut varju, et ootamatud tuulehood jalust maha ei rabaks, kõrgemaid puid leidub saarel vähe. Kaldale kuhjunud rahnude vahel võiks peitust mängida ning lõputult ringi lipata. Loodus on saarel väga mitmekesine - kuiv ja liivane maapind vaheldub ootamatult soise pinnasega, kadakavõsa lehtpuutihnikuga.

Mohnile on omased vaikus ja rahu. Tundide kaupa võib rannal istuda, kivil jalgu kõlgutada ning merel lainete mängu jälgida. Vaikne vulin, lindude harvad hõiked ja silmapiirini ulatuv veteväli mõjuvad rahustavalt. Merekohina saatel lõpuks uinumegi.

Uus päev toob päikese ja sooja. Värskendav hommikune suplus jahedas merevees ning asume saart avastama.

Mitmetunnine rännak algab lageda liivanõmme servalt. Liigume ettevaatlikult üle tuulevaikse ning ebamaise lagendiku - seal tajub looduse üleolekut ja ükskõiksust inimese suhtes.

Mohni rannajoon on väga eripärane ja muutuv. On kive, mida mööda hüpata, kuid samas nõuab mõne rahnu otsa ronimine juba kenakest ponnistust. Päikesest kuumaksköetud kivid kujutavad endast mõnusaid vedelemisaluseid, kust seejärel end merre värskendama tormata.

Rahnudega ülekülvatud rannajoone lähedal laskub merepõhi järsult kümnete meetrite sügavusele. Mohni rannik on meelispaigaks sukeldujatele, eriti pakub huvi saare lähedalt leitud vana kaubalaeva vrakk.

Mööda mereäärt edasi jalutades jõuame kohta, kus metsaviirg ulatub peaaegu rannani. Kadakate ja kidurate lehtpuude vahel lookleb kivine rada. Palavus mõjub eriti väsitavalt kadakasaludes, kus energiavarud kuumuse tõttu kiiruga vähenevad.

Mohni püsiasukateks rebased

Ootamatult seisame lagedal kivivälul, kus silma torkavad kääpasarnased puitristidega kivihunnikud. Hulga kääpaid on tundmatud hauaröövlid lahti kaevanud. Mõistatame, kes küll nendes kalmudes puhkavad või millise mereröövli rahu me kõndimisega häirime.

Saare lõunatipp on lage ja tormituultele avatud. Kaldajoonel vedelevad ajupuud, mis on hea lõkkematerjal. Oma laagripaiga valikut kirudes pöördume soiselt rannalt metsa alla. Seejuures ehmatame mõnusalt päikese käes unelevat rebast. Üllatus on mõlemapoolne - meie röögatus ja paar kiiret tagurpidihüpet tunduvad küllap reinuvaderilegi koomilised.

Saare põhjaosas asus nõukogude ajal piirivalvekordon, veelgi varem aga majakavahi elamine. Hooned on pärast mahajätmist põhjalikult rüüstatud ja kõik väärtuslik minema tassitud.

Tuletorni ronida pole kahjuks võimalik - võimas lukk uksel peletab huvilised eemale. Kuid võrratut vaadet saab nautida ka saare põhjatipus asuva roostes ja ähvardavalt krigiseva radarimasti otsa ronides. Tuulehood vihisevad torni tipus isegi siis, kui all on täiesti tuulevaikne.

Päikeseloojangul imetleme saare põhjatipus, kuidas veripunane päikeseketas aeglaselt lainetesse vajub ja mere hetkega purpurseks värvib.

Järgmisel hommikul on paadimees juba varakult sadamas vastas. Meri on rahulikum ja vaiksem kui saarele minnes, ning pilvemüür on asendunud päikesepaistega.

MARKO KALDUR
SL Õhtuleht
www.sloleht.ee/index.aspx?d=18.07.03&r=27&id=143250