Ida-Virumaalt leiab kõike, mis mujal maakondades looduses esineb ning lisaks veel palju vaid Ida-Virumaale ainulaadset ja omapärast. Pole looduskooslust, pinnavormi, maastikuilmet Eestis, mida ka Ida-Virumaal ei leiaks. Joad, põlismetsad, koopad, sood, päikeselised liivarannad, järved, jõed, mäed - kõik see on maakonnas käepärast ja uudistamist ootamas.

Põhjast raamib Ida-Virumaad majesteetlik põhjarannik. Pruun paekivimass, vaheldudes teiste kivimitega ning lõhestatuna kõrgeimatest jugadest ja ürgorgudest, on ainulaadne kogu maailmas. Suvise päikese paistel sillerdavad Valaste, Kivisilla, Karjaoru jt. joad ilmestavad massiivset pankkallast ning lisavad sellele võlu ja erakordsust. Sügavad joaorud tunduvad esmapilgul sünged, ent jalutades sealse ürgmetsa tüvede vahel tunneb looduse vägevust ja üleolekut.

Ida-Viru maakonda läbib hall mäeahelik. Kiviõlist kuni Sinimägedeni ning Jõhvist kuni Iisakuni kõrgub mägedemüür, pilvine ja sünge. Looduslikud tipud vahetuvad tehismägedega, mägede värvid muutuvad valgest mustani, taimestik mägedel lokkab või kiratseb. Kõik see on ühes pikas ahelikus, mis jagab Ida-Virumaad. Kõrgeimatelt punktidelt Kiviõlis ja Iisakus saab ülevaate kogu maakonnast - pilgu all on nii Ida-Virumaa, osakesed naabermaakondadest kui naaberriigi Venemaa piirialad.

Udusse mattuvad rabad moodustavad Ida-Virumaa lõunaosa. Vaheldumisi metsamassiividega haigutavad põhjatud laukad ja mülkad, kust vaid vähestel eksinutel võimalus välja pääseda. Rüütli raba ja Selisood läbivad matkarajad, millel turvaline rännata, sarnased rajad on ka Boronis ja Muraka raba veerel.

1944. aastal toimusid Narva jõe kallastel ja Boroni piirkonnas Eesti kaitselahingud, mil sadade tuhandete sõjameeste elude hinnaga hoiti pikalt tagasi nõukogude vägede tungimist Eestisse. Sõja jälgi näeb seal kõikjal - arvukad kaevikud, punkrid, militaarkola on laiali paisatud jõeäärsetesse metsadesse ja rabadele. Ühed peamistest idarinde kaitseliinidest paiknesid just Boroni ürgorus ja selle kõrgetel kallastel.

Sinimägedes asuv sõjaajaloo memoriaal mälestab samas toimunud veriseid lahinguid, mille käigus pidurdati idast tuleva agressori rünnakut ning anti seeläbi võimalus tuhandetele eestlastele terrori eest põgeneda. 

Kuremäel asuv Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster on Eestis ainuke  tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Umbes 300 aastat tagasi näinud karjane Kuremäel hiilgavas rüüs naisterahvast seisvat. Karjase lähenemisel nägemus kadus, nii mitu korda, päevast-päeva. Viimaks leiti nägemuse ilmumise kohalt Jumalaema kujutav ikoon. Klooster rajati 1891. a. venestamise käigus Eestimaa kuberneri, vürst Sergei Šahhovskoi poolt. Kõrge kivimüüriga ümbritsetud kloostrialal väärivad vaatamist Jumalaema Uinumise peakirik, ristimiskirik,  omapärased heinakuhja kujulised puuriidad, väravatornid ja kõrged müürid. Kindlasti tasub käia loodenõlva all oleval pühal allikal.

Nõukogude arhitektuuri parimaid näiteid võib kogeda Sillamäel - kui ei teaks, et tegu Eesti linnaga, siis võib kohati tunda end kui Odessas jalutamas. Trepid mere äärde, hiiglaslikud ehitised, alleed ja monumentaalsed hooned on säilinud ehedas vormis ja algupäraselt.

Toila park ja Oru lossi asukoht on kujunenud maaliliseks jalutuskohaks, kus suveperioodil arvukalt väliüritusi toimub. Alates kontsertidest ja rahvapidudest kuni eksklusiivsete ja esinduslike promenaadide ning vastuvõttudeni - midagi leiab sealt igale maitsele.  


(tekst: Marko Kaldur)


VAATAMISVÄÄRSUSED IDA-VIRUMAAL: